[EKSS] "Eesti keele seletav sõnaraamat" 2009

maksma ‹maksta, maksan 44›

1. millegi eest, midagi (hrl. rahas) tasuma. Sularahas, pangaülekandega maksma. Maksis mantli eest 2000 krooni. Toidu, ülalpidamise, korteri, ravimite, teenuste eest tuleb maksta. Korraliku töö eest makstakse hästi. Maksis viis krooni tunnist, tükist. Kui palju sa sellest mootorrattast maksid? Mida see ehitamine, turismireis sul maksma läks? Laste koolitamine maksis palju. Maksan sulle tööga. Kõige eest tuleb maksta kallist raha, hingehinda. Makske kassasse! Homme makstakse palka, pensioni, avanssi, preemiat, stipendiumi, honorari. Üüri, makse, tolli, renti, kümnist, trahvi, võlga, kahjutasu maksma. Liikmemaks on maksmata. Maksime arve ja väljusime kohvikust. Küsid liiga palju, seda ma maksta ei jõua. Maksin nõutud summa. Las mina maksan (arvest) poole! Kas ravituusik tuli omast taskust maksta või maksis ametiühing? Ma pole selle eest krossigi, sentigi maksnud. *.. peale selle tuli veel iga aasta mõisale maksta rukkeid ja otri, kaeru ja kanepit, humalaid, linast lõnga ja noodaniiti .. A. Kitzberg. | piltl. Elu õppetundide eest tuleb ränka kooliraha maksta. Mõned mehed maksid vastuhakkamise eest oma eluga. Vabaduse eest maksti verehinda. Selle eest tuleb sul veel kallilt maksta! Autor on maksnud lõivu keskpärasele maitsele 'seda arvestanud'. *Kõige eest pidin maksma. Mitte rahaga, ei. Vaid isikliku õnnega. F. Tuglas.
2. (ostmisel, müümisel) mingit hinda omama, (teenusena) teat. rahasummat väärt olema. Ajaleht maksab 17 krooni. Need saapad maksid omal ajal 60 rubla. Mis tomatid maksavad? Kui palju auto tol ajal võis maksta? Karusnahad maksavad kõva hinda. || piltl väärt olema, hinnatav olema; kaalu omama, tähendama, lugema. Rahamehe silmis ei maksa vaene mees midagi. Ah, mis maksavad need teised Volli kõrval! Maadleja peab tehnikat valdama, toores jõud üksi ei maksa tühjagi. Hea suuvärk, sõnaosavus maksab palju. Juba see kõlav nimetus maksab midagi! Mis maksab vaese mehe tere! Minu arvamus, tahtmine ei maksa otsustamisel midagi. Paljas lubadus ei maksa midagi. Kodus minu sõna veel maksab. *.. ega hoolinud sellest, et kevadine minut kulda maksab. V. Saar. *.. sest suured mõtted ei maksa / nii palju kui väikesed teod. A. Sang.
3. millegi minetamist tähendama; midagi nõudma. Selline eksitus, lohakus võib ta töökoha ja karjääri maksta. See julgustükk võib sul tervise, elu maksta. Sõda maksis miljoneid inimelusid. See töö, sekeldus, mure maksis tal(le) mitme öö unerahu. Maksis palju, suurt vaeva kõike korda saada. Maksis kenakesti pingutust, et end rahulikuks sundida. Mis see sulle maksaks, kui sa vähe järeleandlikum oleksid! *Aga kas ta kurdab või kaebab? Ikka lõbus ja rõõmus – kas me teame, mis see temale maksab? V. Saar.
4. ‹hrl. da-infinitiiviga› tasuma, mõtet olema; vaja olema, pruukima. Selle saab ära parandada, ei maksa uut osta. Ei maksa rutata, küll me jõuame. Ei maksa asjatult riskida. Ta ei nõustu, ei maksa mitte rääkidagi, küsidagi. Ei maksa enam salata, kõik teavad nagunii. Ei maksa enneaegu muretseda. Ei maksa uskuda kõike, mida räägitakse. Ega selle asjaga maksa enam viivitada. Seesuguse ilmaga poleks maksnud minna. Seda ei oleks maksnud teha, öelda. Niimoodi rassida tal küll ei maksaks. (Kas) maksis selle tühja asja pärast nii palju lärmi lüüa! Siin maksaks veel üht asjaolu silmas pidada. Seda filmi maksab vaadata. Vabaduse eest maksab võidelda, kannatada, surra. Kas keedan sulle kohvi? – Aitäh, ei maksa. *„No näete,” nentis konstaabel. „Siis teil ikka on, mida koeralgi valvata maksab ..” R. Roht. || (millegi järgnemist eeldavalt:) tarvitsema, pruukima. *Maksab üks asi ära keelata, kui ta otsemaid ihaldusväärseks muutub. V. Beekman. *Kuid maksis näha vaid profiilis ta nina ja energilist lõuga, et veenduda ta isekas tahtekindluses. B. Alver.
5. kehtima, jõus olema. Millal määrus, korraldus, uus seadus maksma hakkab? Ilma allkirja ja pitsatita ei ole dokument maksev. Siin maksavad oma kindlad reeglid. Ta on kõva, range korra maksma pannud. See nõue on maksev kõigi kohta. Maksis põhimõte: kes ees, see mees. *Korteri ülesütlemise korral maksavad mu õigused veel vähemalt kaks nädalat .. A. Antson. || ‹hrl. koos verbiga panema› arvestatav v. ülekaalus olema, valitsema. Ta on ülemus ja tema käsk maksab. Püüab oma tahet, mõju, autoriteeti maksma panna. Mis sa ootad, pane oma õigused, sõna maksma! Partii jätkamisel pani suurmeister oma ülekaalu maksma 'võitis'. See naine oskab end maksma panna. Õpetaja peab end klassis maksma panema. Püüab end ärimaailmas maksma panna. *Usuti, et õilsad aated end ise maksma panevad .. A. Sang.

ette maksma
tulevase kasutamise v. töö eest eelnevalt tasuma. Tal oli kolme kuu üür ette makstud. Peremees maksis Jaanile kahe nädala palga ette. Osa honorarist maksti avansina ette.

juurde maksma
lisaks, täiendavalt maksma (1. täh.) Kui pead seda väheks, olen nõus juurde maksma. Kauba ostuhinnale tuleb kättetoimetamise eest juurde maksta.

kalliks maksma minema vt kallis

kinni maksma

1. millegi eest kogu summat, hinda ära tasuma. Isa maksis poja arved, võlad kinni. Maksis puudujäägi, tekitatud kahju, sõidukulud kinni. Mihklil oli talu juba mõisale kinni makstud. Ettevõte maksis meestele ületunnid kinni. *Mõni maksis jahvatuse jahudega kinni, mõni raha või võiga. H. Lepik (tlk). *Meil oli kuukaup ja eile sai kuu täis, maksa mind kinni! T. Braks.
2. kõnek altkäemaksuga vms. ära ostma. *Sakslasi [= piirivalvureid] endid ei ole kuskil, nad on raske rahaga kinni makstud ega taha teadagi, mis siin sünnib. R. Kaugver.

kätte maksma

1. kellelegi kuritahtliku, halva, ülekohtuse teo eest samalaadsega vastama, kätte tasuma. Vaenlasele maksti veriselt, julmalt kätte. Rahvas ihkab rõhujatele, okupantidele kätte maksta. Poeg maksis mõrtsukatele isa surma eest kätte. Küll ma temale kõik ta nurjatused kätte maksan. Maksis solvamise, laimamise eest kätte.
2. ebameeldivalt, valusalt tunda andma, halbu tagajärgi omama. Lohakus, hooletus, tähelepanematus maksis (end) valusasti kätte. *Tema sõidud, joodud, külmetused, tema räpakas iseloom maksid vanaduses kätte. R. Roht.
3. hrv ära v. tagasi maksma. *Jüri korraldaski asja, .. maksis härrale lubatud kaks tuhat viissada kätte .. Madde Kalda. *Põld maksab kõik kuhjaga kätte, mis talle kevadel laenati. O. Luts.

maha maksma
kõnek laevameest lõpparvet andes vallandama. Kaks madrust, meeskond maksti laevast maha.

maksku mis maksab
iga hinna eest, tingimata, kõiki võimalikke vahendeid kasutades. Kool tuleb maksku mis maksab ära lõpetada. Nad olid otsustanud temast maksku mis maksab lahti saada. Maksku mis maksab, mina pean oma tahtmist saama. *Nüüd oli tarvis leida mingi pääsetee, maksku mis maksab. A. Kalmus.

peale maksma
millelegi veel lisaks maksma, juurde maksma. Korterivahetamisel tuli mõni tuhat peale maksta. Keegi ei tahtnud mu jalgratast, maksa või peale. *Mõni maksaks peale, et lavale saada, tema saab selle [= näitlemise] eest palka! M. Unt.

sisse maksma
teat. rahasummat kuhugi (näit. panka, hoiukassasse) v. kellelegi maksma. Viimane kord oli ta hoiusena sisse maksnud 1000 krooni. Järelmaksuga ostes tuleb teatav protsent ostusummast kohe sisse maksta. Mees maksis käsiraha, kautsjoni sisse.

tagasi maksma
kelleltki saadud rahasummat hiljem tagastama. Võlga tagasi maksma. Ehituslaen tuleb riigile, pangale tagasi maksta. || piltl kätte tasuma. *Ärgu ta lootkugi, et ma talle midagi kinkinud olen. Tuleb aeg ja kõik makstakse talle kuhjaga tagasi! A. Jakobson.

välja maksma
kellelegi saadaolevat (v. millegi eest nõutavat) rahasummat ära tasuma. Palk, pension maksti määratud päeval välja. Vanem poeg päris talu ning maksis nooremale pärandusosa välja. Kindlustussummat ei makstud tervenisti välja. Loosivõite maksavad välja hoiukassad. Peremees peab ületunnid, lisakulutused välja maksma. Maksa mu rikutud ülikond, jalgratas välja!

ära maksma

1. täielikult tasuma, kinni maksma. Üür, kindlustusmaks tuleb ära maksta. Maksin võla, trahvi ära. Ta on alati korralikult ära maksnud, mis ta on laenanud.
2. kõnek maksma minema, väärt olema. Ei tea, mis selline masin siis ka ära maksab? *Pumbaga vee kättesaamine [kaevust] on mõistagi hõlpsam ja ega ta teab mis ära maksa. E. Nirk.

ära1 ‹adv›
(adverbi iseseisev tähendus ja perfektiivne lisatähendus pole sageli üheselt eristatavad, tähenduseristused on seetõttu kohati tinglikud)
1. mujal, teisal, mitte siin; mujale, teisale, minema. a. (kellegi kuhugi liikumisega seoses). Peremees on kodunt ära. Olin kolm aastat ära. Ta on juba mitu kuud töölt ära. On nii sügavalt mõttes, otsekui siit ilmast ära. Läks, sõitis juba hommikul ära. Kolis Rakverest ära. Tule sealt ära! Varas lipsas ära. Poiss pages tagaajaja eest ära. Naine jooksnud, läinud joodiku mehe juurest ära. Ära aja mind enda juurest ära! Tõukas mehe ära (ärapõlgamise kohta). Lapsed saadeti peosaalist ära. Minge te ära magama! Poisil oli lubatud kella kaheteistkümneni kodunt ära jääda. Tuli paar meest kiire töö juurest ära võtta. Tahan siit ära, ükskõik kuhu. Tahan inimestest ära. Vabandas end peavalu tõttu lauast ära. Tule teistel jalust ära! Läks tütart lasteaiast ära tooma. Võtan lapse sellest koolist ära. Suursaadik kutsutakse kolme aasta pärast ära. Keegi ei tea, millal ta ära kutsutakse (suremise kohta). b. (millegi mujale paigutamisega v. liigutamisega seoses). Pani raamatu (käest) ära. Kivid koristati põldudelt ära hunnikusse. Ei suutnud riidekappi üksinda paigast ära nihutada. Raamat korjati müügilt ära. Nende peres ei visatud midagi niisama ära. Öösel oli tal auto ära aetud 'ärandatud'. Peegel on auto küljest ära virutatud 'varastatud'. Kraav juhib, tõmbab liigvee ära. Suurvesi oli purde ära viinud. Tuul kandis, puhus lume ära. Pane see komps nähtavalt ära. Tassis, tõi kotid jaamast ära. c. (kellegi kuskilt minemaajamisega ühenduses). Kao ära! Alt ära! Käige teelt ära! Aurake ära, kuni pole veel hilja! Keegi tuleb, kaduge siit kiiresti ära! d. (senisest suunast kõrvale kulgemise v. kaldumise kohta). Teelt keerab, käänab, pöörab ära kitsas rada. e. (kellegi v. millegi endale, enda omaks v. valdusse saamise kohta). Kui veel kaua ootad, napsab mõni sul plika nina eest ära. Kui mingit asja ripakil näeb, krabab ära. Koer püüdis lapse käest võileiba ära krahmata. f. kuskilt millegi küljest, otsast v. pealt maha v. lahti. Hammas tuli, kukkus ära. Nööp lendas eest ära. Tüdruk laskis oma patsi ära lõigata. Aja enne väljaminekut habe ära. Kooris kompvekil paberi ümbert ära. Kaabib värvikihi ära. Lõi kamaka küljest tüki ära. Lauda uks oli hingedelt ära. Ukse juures on tapeet ära. Jookse kas või jalad otsast, alt ära. Ega naeratus sul tükki küljest ära võta! g. (riietest, jalatsitest) vabaks. Võtsin saapad (jalast) ära. Viska mantel korraks ära. Püksid on nii kitsad, et neid annab ära sikutada. Tuul viis kübara peast ära.
2. koos elatiivis esineva hrl. seisundile osutava sõnaga väljendab korrasolust, asjade tavapärasest, heast seisust väljas olekut v. välja minekut; väljendab millegi vajatava, tavapärase puuduolu v. minetamist. Masin, laud on korrast ära. Moest ära kübar. Häälest ära klaveril ei saa esineda. Buss jäi, on käigust ära. Isal on selg (paigast) ära. Isa on seljast ära. Selg on ristluust ära. Paigast, õlast ära käsi. Ristluust ära kartulivõtja. Venitas naba paigast ära. Närvid on korrast ära. Kõht läks korrast ära. Jalust ära nagu sant. Oli pärast jooksu hingest ära. Läks (kui) meelest ära. Naerab nagu meelest ära. Poiss on häälest ära. Hääl on täitsa ära, läks peaaegu ära. Läks, langes, on tujust ära. Tuju kadus, läks, on ära. Tuju on ära. Haigel on isu ära. Elekter on teist päeva ära. Vool on, läks ära. Käel oli kaks sõrme ära.
3. ‹ühendverbi osana› annab verbi tähendusele perfektiivsuse v. lisab seda, viidates v. rõhutades, et verbiga väljendatud tegevus on täielik, lõpuni viidud, sooritatud, ammendav, tulemuslik jne. Lepime ära! See asi on nüüd ka ära proovitud. Kandis karistuse ära. Sõber laitis nõu ära. Mees püüab naise soove ära aimata. Kaotas jälle kindad ära. Peitis raha ära. Tähtis paber kadus ära. Kas kastsid lilled ära? Toit on ära jahtunud. Mahl jäätus ära. Keetis munad ära. Pluus on ära kuivanud. Ilm klaaris hommikuks ära. Sa varjad päikese ära. Müüs maja ära. Ostis maatüki ära. Kinkis kõik oma raamatud ära. On oma hinge kuradile ära müünud. Jõudsin su ikka ära oodata. Nüüd on kõik ära räägitud. Ütles, pihtis kõik südamelt ära. Vastaspool tuleb ära kuulata. Seletas asja ära. Mõtlen ja mõtlen ega jõua ära mõelda. Arvake, mõistatage mõistatus ära. Asi see paar kilomeetrit on ära käia, visata! Parimad lavastused on mul kõik ära nähtud, vaadatud. Ta tantsis ära ainult avavalsi. Pakilised asjatoimetused tuleb ära ajada, õiendada. See läks mul meelest ära. On linnas tööst ära võõrdunud, võõrutatud. Siin on nüüd suitsetamine ära keelatud. Nad olevat ära lahutanud. Vili on ära koristatud ja ära pekstud. Kõiki soid ei maksa ära kuivendada. Tegin, andsin, õiendasin eksami ära. Ajalehes trükiti uudis kärpimata ära. Küsimus tuleb lõpuks ära otsustada. Kaebas, ütles õpetajale ära. Partii õnnestus ära võita. Vaev tasus ennast ära. Hüva nõu ei maksa ära põlata. Laps tüdib, tülpib istumisest peagi ära. Hirsipuder on sõdurid surmani ära tüüdanud. Kaine peaga ei jõua ta viinavõtmist ära needa, vanduda, kiruda, manada. Ei jaksa su lahkust ära imestada, kiita, tänada. Vastusest ripub ära 'sõltub' paljude inimeste käekäik. Talle tehakse kõik ette ja taha ära. Laps ei lase ühtki tööd ära lõpetada. Teeme otsuse ära. Piletid peab varem ära võtma, ostma. Vihmast hoolimata peeti laulupidu ära. Valime nüüd esimehe ära. Soo määravad ära kromosoomid. Märgi, näita vigased kohad ära. Soome keele õppis ta kiiresti ära. Kasutas vanu äraproovitud vahendeid. || (seoses millegi v. kellegi puhtaks, korda, terveks jne. tegemisega). Koristame laua kiiresti ära. Pesen ja loputan pesu ära. Pressis püksid ära. Kasi, hari, pühi oma ninaalune ära! Parandan, lapin, nõelun sul selle särgi ära. Värvis silmad ära. Tapeedime toa ära. Silus artiklis teravad kohad ära. || (millegi otsasaamist, hääbumist, hävimist, hävitamist, kahjustamist v. kahjustatust märkivates ühendites). Tuli kustus ära. Puhus tule ära. Maja põles ära. Peaks oma kirjad kõik ära põletama. Hävitas dokumendid ära.Lumi läheb, sulab kevadel ära. Aastad on ilu ja värskuse ära viinud. Saatsime vana aasta ära. Ta silmavalgus võeti ära. Mineraalvesi võtab hästi janu ära. Tablett võttis valu ära. Käreda talvega külmasid õunapuud ära. Lilled närtsisid ära. Leib on ära kuivanud, hallitanud. Vesi on nii ära saastatud, et ei kõlba suplemiseks. Lõhud mööbli ära. Vedrud on ära istutud. Äravajunud diivan. Maja vajus ära. Koidest ära aetud kampsun. Pudelikillud lõhkusid jalad ära. Värv luitus aastatega ära. Te reostate, sodite, määrite, mäkerdate, ropastate, lagastate põranda ära. Trööpad uue mantli ära. Kleit kortsus ära. Ära laastatud külad. Tee on ära songitud, muru ära sõtkutud. Oled oma elu ise ära vussinud. Meie ausat nime ei tohi lasta ära solkida, teotada, rüvetada, lörtsida. Rikkus kogu lõbu ära. Sa oled mõtte ära moonutanud. Ilus laul on ära leierdatud. Ta on mitu neitsit ära narrinud, raisanud, võrgutanud, naernud. Sagedasest pruukimisest kulub sõna ära. Äraloetud raamat seisab vaevu koos. || tapmisega, surmamisega v. suremisega ühenduses. Ta sai vanaks ja suri, kustus, varises ära. Hunt tahtis lamba ära murda. Kassipojad uputati, lämmatati, hukati, mürgitati, koristati ära. Kõnges ära. Kärvas ära. Tappis ära. Lammas on ära tapetud. Haige loom lõpetati ära. Siga veristati ära. Kägistas, pussitas, poos vaenlase ära. Ära hukkama, kaksama, koksama. Mehed nopiti ühekaupa lahinguväljal ära. Uppus, lämbus ära. Kalad külmusid ära. Laisk lõpeb viljasalvegi ära. *Sellepärast olevat tarvis nad kõik kinni püüda ja ära uinutada [= tappa], viimane kui üks. E. Raud. || söömise v. joomisega ühenduses. Jõi vee ära. Võileiba ära sööma, kugistama, õgima, haukama, nosima, nokkima, mugima. Ta võis korraga terve tuututäie kompvekke ära krõbistada. See supp tuleb sul endal ära helpida. Kass lakkus, limpsis piima ära. Pärast külmetamist võeti, kummutati, rüübati ära pits viina. Temaga on puud soola koos ära söödud. Vahib, nagu tahaks tüdrukut elusalt ära neelata. || seoses tundeseisunditega, psüühiliste v. füsioloogiliste protsessidega; ruineeritud tervist, kurnatust, väsimust jne. väljendavates ühendverbides. Ehmatas kohkus ära. Kes ära väsib, puhaku. Nõrkes, minestas ära. Sõjaaeg vaevas, vintsutas, väntsutas hinge ära. Mure sööb hinge, südame seest ära. Kõik saatuselöögid kannatas, talus ta nurisemata ära. Kas oled uues koolis ära harjunud? Armusin temasse kõrvuni ära. Lapsed pahandasid õpetaja ära. Tõbi on mehe ära kurnanud, piinanud, purenud. Haigusest ära kurnatud laps. Päike roiutas, rammestas, närtsitas ära. Ärahirmutatud inimesed. Päike ähvardab ära küpsetada. Müra tahtis kuulmist ära kaotada. Põletas käe ära. Põrutas külje ära. Jalad haudusid ära. Nikastas, väänas jala ära. Katkestad, tapad end tööga päris ära. Lapsed rikuvad silmad ära. Pikka aega ühes asendis olles surevad jalad ära. || (ühenduses nõidumise v. ahvatlemisega). Nõid võib inimese ära sõnuda, sõnada, lausuda, nõiduda. Võõras pilk kaetab, silmab vastsündinu ära. Karjus võlus mõisapreili laulmisega ära. Plika on kõik külapoisid ära hullutanud. || (esineb ühendites, mis märgivad millegi v. kellegi eemal oleva kuuldav- v. nähtav-olemist). Rongimürin kostis tuppa selgesti ära. *Ütlemata ilus on see maailm, mis meie mäele ära paistab. H. Lepik (tlk). || rõhutab verbiga väljendatut. Tema teab kõik ära. Paljukest ta selle töö eest ikka ära saab, teenib. Ta taipas ära, milles asi.
4. ‹moodustab oma osistest otse mitte tuletatava tähendusega ühendverbi›. Nägi, jagas ära 'taipas', milles asi. Ütles õpetajale ära 'kaebas', kes spikerdas. Andis oma sõbra ära 'reetis'. Ta vahetas mind ilmselt vennaga ära 'ajas segi'. Oled puhkuse kuhjaga ära teeninud 'pälvinud, välja teeninud'. Tuleb piskuga ära elada 'hakkama saada'. Talle kuluks, läheks ära 'läheks tarvis' hea õppetund. Vaenlane püüdis väesalka omadest ära lõigata 'lahutada, eraldada'. Need võistlused lööme küll ära 'võidame'. Kuulajate pidulikud, äraseletatud 'pühalikud' näod. Ehk annab asja kuidagi ikka ära rääkida 'selgeks rääkida, klaarida'. Mul õnnestus ta ära rääkida 'nõusse saada'. Töö märgiti ära (töö tunnustamise kohta). Kohtunik on ära ostetud (altkäemaksu andmise v. saamise kohta). Tegin talle kaardimängus ära 'võitsin'. Nüüd pani, tegi talle küll ära! (teat. üleoleku, võidu saavutamise kohta kellegi üle). Vang kargas ära 'põgenes'. Poiss võttis tüdruku ära 'abiellus tüdrukuga'. See variant langeb ära 'ei tule arvesse'. Sõit langeb ära 'ei toimu'. Jõi kogu palga ära 'jõi maha'. Joob ennast, enda ära 'joob mandumiseni'. Vajus, langes, kukkus ruttu ära (näit. purjusolust). Juhendis näidatakse ära sobivad hoiutingimused (kirjeldatakse neid). Magas käe ära 'käsi on sundasendis olekust surnud'. Emis magas põrsad ära 'surnuks'. Lõi varba ära (varvas sai löögi tulemusel haiget). Ta on ära keeranud, pööranud 'imelikuks, väga teistsuguseks muutunud'. Pööras, pöördus vanematest ära 'eemaldus neist, ütles lahti'. Patust ära pöörama. Ilm pööras ära 'muutus'. See naine petab oma olekuga ära 'jätab teise mulje, kui tegelikult on'. Abi kulub ära 'läheb tarvis'. Seadus muudeti ära 'muudeti kehtetuks; tehti teiseks'. Tundsin ta ära 'jõudsin äratundmisele, kellega tegu'. Narris, naeris, rüvetas, rautas tüdruku ära (seksuaalse ärakasutamise, ka rasestamise kohta). Hobused on ära aetud 'sõidust kurnatud'. Olen justkui ära tehtud 'nõiutud, väga mõjutatud'. Mul viskab ära (närvimineku kohta). Mis viga teise pealt ära 'maha' kirjutada. Kaotas lapse ära 'tegi aborti'. Tund jäeti ära 'tund ei toimunud'. Pahandus jääks ära 'pahandust poleks', kui kõik käituksid korralikult. Lahkest pakkumisest on raske ära öelda 'keelduda'. Tahtsime õnnetust ära hoida 'vältida'. Poiss viilis tantsimisest ära 'hoidus kõrvale'. Laps harjutati rinnast ära 'võõrutati rinnast'. Kartulid keevad ära 'sodiks, katki'.
5. esineb emotsionaalse värvinguga lausungites, mis väljendavad üleolevat suhtumist, imetlust, leppimist millegagi vms. Asi ta ära ei ole! Mis see väike kukkumine siis ära ei ole! Mis imetegu see majaehitamine ka ära ei ole! Kaugel need jõuludki enam ära on! Mis ta siis nii erilist ära ei ütelnud? Ega see teab mis ära maksa. Printsid ja printsessid, kindralid ja krahvid, kes seal kõik ära ei olnud! Mis sa teed ära, tuleb edasi elada.

alt ära hüppama vt alt

arust ära (olema) vt aru [1]

asja ära ajama vt asi

endast ~ enesest ära vt enese

hinge seest ära sööma vt hing [1]

käest ära olema, käest ära laskma, käest ära minema vt käsi

marjaks ära kuluma vt mari [marja]

nahaga ära tundma vt nahk

näost ära kukkuma ~ langema ~ vajuma, näost ära olema vt nägu

[kedagi] näpuga ära kastma vt näpp [näpu]

[kedagi] näpuotsaga ära kastma vt näpuots

oma mütsi ära sööma vt müts [-i]

(oma) suppi ära sööma vt supp

peast ära minema, peast ära olema vt pea

[kedagi] sõrmeotsaga ära kastma vt sõrmeots

[kellelgi] tükki küljest ära võtma vt tükk

verest ära lööma ~ minema ~ kukkuma ~ langema, verest ära (olema) vt veri

(viimast ~ kõike) hinge tagant ~ takka ära andma
vt hing [1]

ärakadunud lammas vt lammas

ärakadunud poeg vt poeg

ära2 ‹ärgu, ärgem e. ärme, ärge›
öeldisverbi juurde kuuluv keeldu väljendav vaegmuuteline eitussõna. Ära tee seda! Ära tule lähemale! Seda meest ära usalda. Ole mees ja ära tagane! Sa ära suitseta nii palju! Ta ärgu võtku seda nii südamesse. Tulgu või ärgu tulgu, mis minul sellest. Ärgu nad täna küll teele asugu. Hoiatasin, et ärgu mängitagu tulega. Ärgem laskem ennast eksitada. Ärme lapsi äratame. Ärme sellest rohkem räägi! kõnek. Ärge pange pahaks, et tülitasime. Ärge meelt heitke, küll kõik saab korda! Ära hõiska enne õhtut. | öeldisverb võib olla vahel ka juurdemõeldav. Ma pistan õige ühe paki põue. – Ära, hull, muidu läheb halvasti! *.. hakkas alumise poole [= all lamava vastase] pead vastu põrandat peksma. „Ära, sa lööd surnuks!” läks Eerik vahele. A. Hint. || kõnek esineb sisult jaatavates lausetes, väljendades koos verbiga tunnustust või imetlust. Ära ütle, päris mõnus tunne! Ära sa ütle, tore kamp on koos. Ära sa märgi, milline hüpe! *„Sul on iseloomu, poja, ära märgi!” muheles onu reipalt .. K. Saaber.